Saaremaa suvi

Nii see suvel olla võib, et saabud ühel õhtul ühelt matkalt ja juba järgmisel lõunal pead startima uuele ootamatule ringreisile. Meid viis õnnestunud juhus Saaremaale. Oli kuum, tore ja kiire käik. Salvestust väga ei jõudnudki teha seetõttu kordan seekord pilte parimatest juhustest sel kiirel reisil.

Üks mis kindel - Saaremaa on kujunenud moonisaareks. Ja see meeldib mulle niiiiiiiväga!

Kohtasin moone pea iga kultuuri põllu sees kasvamas. Osadel põldudel päris nii palju, et see oli pigem mooni, kui viljapõld. Esimesed moonipõllu pildid on tehtud peale 10 õhtul, teine aga varahommikul, päikesega.

Ühe sellise segamoonipõllu servas kasvas mingi geenimuudatusega umbrohi. See muutus oli taime õieosa minu jaoks aga äärmiselt huvitavaks loonud.

Panga pangal.

Lõpetuseks tabavaim leid putukate maailmast - keppimishulluses liblikad, kes ei lasknud minust, kaamerast ega veel kahest pealtvaatajast ennast kuidagi segada.

See liblikatants seal kestis ikka minuteid. Asi kulges nii, et üks liblikas hoidis jalgadega ristiku õiest kinni ja oli praktiliselt liikumatuna seal tiivad laiali. Teine seevastu hoidis esimese liblika seljast kinni ja rapsis nii, mis kole. Lausa nii et ristikuvars oli vaheldumisi maapinnaga horisontaalselt ja siis jälle vertikaalselt. Vahepeal tundus, et alumine liblikas on ehk hoopis kustund aga see etteaste lõppes mõlemale liblikale edukalt - lendasid sealt mõlemad rõõmsalt ühel hetkel minema.

Loodus on põnev-põnev, kas pole?

:)

Liblikad ühelt ja teiseltpoolt ristikuõit.

Romantiku matk matkasellidega

Selle aasta rattamatka linnuke on nüüd ka olemas!

Võtsime kohe kõige karmima retke ette - Lõuna-Eesti kuppelmaastikud.

Uhh!

Imeilus küll jah aga need mäed mis ette kerkivad ja enamasti juba all saan aru, et tuleb jälle üks lükkemägi, mitte sõidumägi on ikka rasked küll. Eriti, kui seda raskendab veel lagipähe särav päikene, parmud, sääsed, kärbsed ja muud segavad putukad; mööda selga alla voolav higi ja punnis jalalihased, mis vajaksid sootuks hellemat käsitlust. :)

Ilu aga võidab siiski maailma!

On raske aga kui jälle kaunisse järve saab sulpsata ja sefiiri tee ääres nosida, koos rohkete veepausidega tuleb isu matkata ja või edasi minna kohe tagasi.

Seekordne pildisaak on eriti üheülbaline - lilled ja liblikad.

Pole ühtki karmi mäkketõusu ega midagi :)

Sellised kaunid veelilled kasvasid minu lemmik ööbimisjärve ujumiskohas.

Need on kaks kohta, mis seekord läbi sai rännatud.

Ei tea kas jääb see meelde, et enne järgmist matka ma meenutaksin kui jube raske oli vahepeal...

See on praktiliselt sama, kui enne uisuvõistlust ma alati siunan ennast et oh mis ma loll küll siia jälle tulin, närvitsen ennast haigeks ja miks mul seda vaja küll on... Aga peale võistlust on täiega tore. Nii ka matkadel. Raskused ununevad ja head mälestused jäävad pikaks ajaks alles.

Nüüd siis kõik see romantiline kraam.

Laske silmal hea maitsta! :)

Sealkandis oli uskumatult palju liblikaid. Üks ilusam, kui teine... igas suuruses ja värvitoonis.

Ega neid kerge tabada pole aga harjutamine teeb varsti juba selliks :)

See ilus sinine liblikas muudkui tiirutas mu ümber, kuni maandus ühele jalale ja pärast ka teisele.

Nähtavasti andis jõudu juurde mu väsind jalgadesse :)

Lambad kõrges rohus :)

Ööbimispaikadega vedas meil ka täiega. Ikka saime 100 % kõige lahedamad paigad.

Järvede, lõkkeasemete, puuriitade ja vetsudega ikka koos. Tore, et Eestimaale nii palju asukohti on matkasellidele loodud.

ja ikka veel liblikaid...

Vitipalu parimad palad

Head jaani kõigile! Kuigi imestan selle soovi kirja- ja kõlapilti täiega on siiski head soovida ju hea. Ja mis see parem saab olla, kui püha, vabad päevad, palju päevavalgust, toredad sõbrad ümber, söök-jook, tantsud-mängud, saun ja muu vajalik. Kui sellest eemaldada vihm ja palju sääski, siis oleks kõik ju ideaalne?

Minul algas pühadega puhkus.

Enne möödunud Vitipalu matka mõne pildi vaatamist tahaks lubada, et teen kuu jooksul rattaga tiire, liigun palju, ujun ja olen väljas aga ka vormin uueks meie uus-vana riiuli, õmblen pisut, korrastan kodu ja ehk teen isegi pisut ilu kätega valmis. Tahaks leida aega ka lugemiseks ja sõpradega kohtumiseks. Vahel harva võiks isegi meeldetuletuseks uisutada ja natuke tihedamini rõngaga harjutada. Mõni kontsert ja toredat muusikat peaks ka kuuluma selle mõnu sisse...

Kas kõik see mahub ühte kuusse ära?

Vitipalu matkarajal pole pooledki eestlased käinud, kuigi see on lähedal ja lihtsasti läbitav. Ei olnud meiegi.

Tegime siis kotrollmatka, millest võtsid osa kaks fotokotiga kulakut ja üks 25-kilose kotiga saatja nagu parimatel mägimatkadel ikka. :)

Käisime mitme künka otsas ära - on ikka palju metsa meil siin!

Selle lille lehed on tuttava kujuga a õis ei sobi kuidagi komplekti.

Mis isend see siis on?

Vaigutatud puud olid justkui nagu indiaanlaste jäänuk :)

aga siiski väga ilusad.

Sellest tupsukestega metsaalusest vaimustusin küll hoobilt.

Pildile oli aint raske saada sama meeleolu, kui seal puude all.

Eks see vist ongi nii, et metsas on sootuks teine meeleolu, kui arvutist metsapiltide vaatamine.

Selle edukaks lahendamiseks tuleb ainult loodusesse minna.

Head saabuvat suve ja kõikidele seda, mida ise endale soovivad!

Suured suvevärvid

Tore, et elu nii värviküllane ja mitmekülgne on!

Ja kõigele sellele krooniks on ülimalt meeldiv, et ma saan tegeleda nende asjadega, millega mulle meeldib tegeleda ja nende inimestega koos olla, kellega on hiiglama vahva.

Olen selle eest kasvõi kosmosele ääretult tänulik!

Nii võibki juhtuda, et ühe päeva jooksul saab koos olla mitu tundi toredate sõprade ja matkakaaslastega, käia lõpupeol ja nautida loodust.

Siis juhtub kallis sõber siia linna ja kõikide tegevuste käigus saab ka temaga paar tundi kõigest olulisest infot vahetatud.

Õhtul aga ootab ees midagi eriti põnevat - Parimad Hurmurid ja teised uisusõbrad on koondunud, et pidada hooaja lõppu ja Eve sünnipäeva hoogsalt, rõõmsalt, tantsukütkeis ja võõrapäraselt. :)

Igati lahe päev!

Selle justkui nagu pika reisipäeva lõpuks tuli mul meelde, et kui viimati Tallinnas käisin, siis kirjutasin rongiaknalt luuletuse üles, ja see on selline:

Timo Maran

Lõhnab nõmmeliivatee

heinamaadel, ümber talu

ära peidad enese

samblasse, kesk kasesalu.

Seal, kus sipelgate tee

algab, lookleb üle palu

ja kus mõttes käiakse

kahekesi, paljajalu.

Seal siis lubad endale,

et ei enam eales tee

enesele, teistele

arutuna valu.