Tore, et elu nii värviküllane ja mitmekülgne on! Ja kõigele sellele krooniks on ülimalt meeldiv, et ma saan tegeleda nende asjadega, millega mulle meeldib tegeleda ja nende inimestega koos olla, kellega on hiiglama vahva.
Olen selle eest kasvõi kosmosele ääretult tänulik!
Nii võibki juhtuda, et ühe päeva jooksul saab koos olla mitu tundi toredate sõprade ja matkakaaslastega, käia lõpupeol ja nautida loodust.
Siis juhtub kallis sõber siia linna ja kõikide tegevuste käigus saab ka temaga paar tundi kõigest olulisest infot vahetatud.
Õhtul aga ootab ees midagi eriti põnevat - Parimad Hurmurid ja teised uisusõbrad on koondunud, et pidada hooaja lõppu ja Eve sünnipäeva hoogsalt, rõõmsalt, tantsukütkeis ja võõrapäraselt. :)
Igati lahe päev!
Selle justkui nagu pika reisipäeva lõpuks tuli mul meelde, et kui viimati Tallinnas käisin, siis kirjutasin rongiaknalt luuletuse üles, ja see on selline:
Timo Maran
Lõhnab nõmmeliivatee
heinamaadel, ümber talu
ära peidad enese
samblasse, kesk kasesalu.
Seal, kus sipelgate tee
algab, lookleb üle palu
ja kus mõttes käiakse
kahekesi, paljajalu.
Seal siis lubad endale,
et ei enam eales tee
enesele, teistele
arutuna valu.
No comments:
Post a Comment