Konnad ja pardid, loodusest rääkimata

Harjutus sõrmedele ja pastakale

... ja harjututamist alga!

Õpetas Pastacas, kaasa aitasid pastakas ja Metro Luminal lauluga "Su õrnas käes"

Budapest

Plaanitud kevadine reis aprilli alguses Budapesti osutus mitte niiväga kevadiseks. Küll palju palju meeldivamaks, kui hetkel siin meie maal aga siiski plaanitud roheline loodus ja õitsevad lilled meid seekord vastu ei võtnud.

Ja ainult õige pisut lohutav oli see, et Lätis oli ilm nii minnes, kui ka tulles palju palju hullem.
See-eest saime Läti lennufirma toredate pisikeste lennukitega sõita. Propelleritega ja puha :)

Vastu võttis meie vennasrahvas, mille keelest küll ükski eestlane mõhkugi aru ei saa ja kellega me ka minu arust muul moel ei sarnane.
Budapest aga üllatas. Nii mitmeski mõttes. See et ta oli niii suur ja võimas linn; suursugused hooned - üks ilusam kui teine; lai jõgi, mille kaldal kahe erineva emotsiooniga kohta, mida seovad imeilusad sillad; palju inimesi, enamasti kõik noored; lisaks meeldiv uudis, et meie jaoks tundusid elu ja hinnad seal soodsad, palju hästi toredasti sisustatud restorane ja kohvikuid.

Keel on seal küll üks högerimügeri. ööd ja üüd on liigkasutatud aga ka kõla poolest sarnasem läti või slaavi keelele. Piinlik küll aga minu jaoks oli võimatu isegi meelde jätta "aitähh" või "palun".

Öömaja saime megalahedas kohas - kui võrrelda meie pealinnaga, siis nagu Tallinnas, Viru tänaval, 50 m kaugusel raekoja platsist. Tänaval elu kees. Toa aknad olid kõik hoovi poole ja sinna ei kostnud mitte piuksugi. Lisaks oli maja trepikoda miljonit väärt, nagu allolevalt pildilt näha.

Meie kodu sissekäik kohe suveniiripoe ja Burgerkingi vahel.

Majad ja muud ühiskondlikud hooned jah olid järjest kõik suured, võimsad ja imeilusad. Ajalooliselt on teada tõik, et Budapest tahtis linnapildis Viiniga võistelda - seetõttu on hirmsasti majadega vaeva nähtud. Meie jaoks lausa luksuslik.

Turg oli ka kolossaalne hoone. Ikka megasuur, kus müüdi igast manti, vorste, saiu, terasid ja salatilehti ja ka kõikvõimalikke lihatükke ja organeid, mis süüa kõlbavad.

See on paeluv, et kõikide nende suurte majade vahel on kindlasti maailma põnevaimad hoovid, reeglina erakasustuses. Kuna ühe räämas maja värav oli lahti, siis põrutasime sinna romantikasse otse sisse.

 Vot selline muuseum siis. Väljast tume ja uhke; seest valge ja veel uhkem.
Ainult muuseumide teenindavad töötajad on jäänud sovietiajast - nende käest saab ka sõbralikeim turist vastu pead, kohe alustuseks, et ei tekiks soovi midagi küsima hakatagi. Vana tuttav tunne kohe :)

Siin üleval ja all on raudteejaam. No kas pole uhke ah?

Helmut Newtoni näitust käisime vaatamas. Väga põnev.

No ja selline pisike muuseum siis, kus see näitus asus.

Toidud olid nii maitsvad. Eriti see part ja punane kapsas. mmmm

... ja igasse restorani ikkagi ei läinud, vaatamata sellele et enamasti oli meie jaoks seal soodsad hinnad, siis selles väärt isendis olid siiski kättesaamatud hinnad:

Naljakas, et see pilt tundub nüüd mulle endale ka joonistuse moodi, kuigi tegin need klõpsud seal ju ise.  Selle termi pildid brozüürides tundusid mulle ka enne joonistustena. Tõsilugu on aga see, et täpselt nii see seal välja nägigi.
Meie käisime sees ühes teises termis, mis oli juttude põhjal vanim, selline sisesaunakompleks, juttude põhjal türklaste ajast saadik kasutusel. Päris põnev kogemus. Sooja veega vannid (1 suur 36-kraadine, 4 pisemat 28-, 30-, 33- ja 42-kraadiste vetega), lisaks aurusaunad, tavalised saunad, massaaziruumid ja muud puhkealad. Ligunesime seal ikka niikaua, kuni näpud ja varbad olid kortsumisest valusad.

Tavalised vaated linnale ühelt või teiselt poolt kallast, päeval või öösel, päikese või suduga. Terve nett on selliseid täis, nüüd siis ka minu fotokas.

Kevade tulekut oli tunda. Puud olid ikkagi pruunid - seega on rohelise pildini siin kodus veel tükkkkk aega aega.

Ülemine pilt on ühe järjekordse termi siseõu. Ka selles me ei käinud.

See roheline majake on term kus me käisime. Kupli all oli kohe see kõige suurem bassein, kupli laes olid värviliste klaasidega kaetud pisikesed aknad, millest langes vannis olijatele romantilisi valgusvihke.

Siin on minu viimase päeva lemmiktoit  Letsho (loodan, et sai õige kirjapilt), mis oli soe plögin tomati, paprika, sibula ja muude aedviljadega. Oioi see oli nii maitsev, et praegu lausa voolas magus vesi suhu...

   

Tagasi sõites oli mul jube põnev - pea terve tee sai maad näha. Sellega seoses tekkisid igast kummalised mõtted, alates sellest, et maailmas on niijubepalju inimesi, kes kõik vaatavad maailma oma silmadest ja n.ö. mätta otsast. Kõik need inimesed elavad kuskil ja suhtlevad nende inimestega lähedalt, kes nende lähedal elavad. Võibolla aga sobivad nad kaugemate inimestega paremini? Võibolla muidugi ka mitte. Nende jaoks tunduvad olulised need asjad ja sündmused, mis nende lähedal toimuvad. Nii iga jumala inimesevõi kohaga. Kaugelt vaadates on see imepisike ja täiesti tähtsusetu.