Selle aasta rattamatka linnuke on nüüd ka olemas!
Võtsime kohe kõige karmima retke ette - Lõuna-Eesti kuppelmaastikud.
Uhh!
Imeilus küll jah aga need mäed mis ette kerkivad ja enamasti juba all saan aru, et tuleb jälle üks lükkemägi, mitte sõidumägi on ikka rasked küll. Eriti, kui seda raskendab veel lagipähe särav päikene, parmud, sääsed, kärbsed ja muud segavad putukad; mööda selga alla voolav higi ja punnis jalalihased, mis vajaksid sootuks hellemat käsitlust. :)
Ilu aga võidab siiski maailma!On raske aga kui jälle kaunisse järve saab sulpsata ja sefiiri tee ääres nosida, koos rohkete veepausidega tuleb isu matkata ja või edasi minna kohe tagasi.
Seekordne pildisaak on eriti üheülbaline - lilled ja liblikad.
Pole ühtki karmi mäkketõusu ega midagi :)
Sellised kaunid veelilled kasvasid minu lemmik ööbimisjärve ujumiskohas.
Need on kaks kohta, mis seekord läbi sai rännatud.
Ei tea kas jääb see meelde, et enne järgmist matka ma meenutaksin kui jube raske oli vahepeal...
See on praktiliselt sama, kui enne uisuvõistlust ma alati siunan ennast et oh mis ma loll küll siia jälle tulin, närvitsen ennast haigeks ja miks mul seda vaja küll on... Aga peale võistlust on täiega tore. Nii ka matkadel. Raskused ununevad ja head mälestused jäävad pikaks ajaks alles.
Nüüd siis kõik see romantiline kraam.Laske silmal hea maitsta! :)
Sealkandis oli uskumatult palju liblikaid. Üks ilusam, kui teine... igas suuruses ja värvitoonis.Ega neid kerge tabada pole aga harjutamine teeb varsti juba selliks :)
See ilus sinine liblikas muudkui tiirutas mu ümber, kuni maandus ühele jalale ja pärast ka teisele.
Nähtavasti andis jõudu juurde mu väsind jalgadesse :)
Lambad kõrges rohus :)
Ööbimispaikadega vedas meil ka täiega. Ikka saime 100 % kõige lahedamad paigad.
Järvede, lõkkeasemete, puuriitade ja vetsudega ikka koos. Tore, et Eestimaale nii palju asukohti on matkasellidele loodud.
ja ikka veel liblikaid...
No comments:
Post a Comment