Veneetsia-päevad algasid meil libedasti majutus oli juba varasemalt kinni pandud, linna kaart ostetud - vaja ainult kohale jõuda. Ega see nii lihtne polegi. Leida õige veebuss ja siis selle peatus - süsteem on üsna kaootiline (selle saab tegelt paari päevaga selgemaks).
Kui jala tänavaid mööda minema hakata, siis mõistin kohe, mida vend paar aastat tagasi nende sõnumitega edasi püüdis anda, kui ta oli tunde Veneetsias eksinud ja tal polnud mitte õrna aimugi kus ta on ja kuhu minema peab. :)
(kogemuse mõttes võib ka level kahte proovida: ilma kaardita, õhtul pimedas leida Veneetsias sihtpunkt üles)
Vaporetto pileteid ostes saime teada, et 2.oktoobril nende juhid streigivad ja sõita ei saa, mistõttu jätsime järgmise päeva Veneetsia risti-põiki läbimiseks jala ja selle esimese päeva siis saartele ehk minu viimase kire, Burano külastamiseks, milleks oli kohe kindlasti vaja selle veebussi abi.
Tore on see, et Buranole minemiseks tuli läbida ka teine saar, Murano, kus hilja õhtul, tagasiteel väga romantilise ja vaikse õhtusöögi saime pidada, otse kanali kaldal ja sõime väga maitsvat kala lasanjet. Pole vist vaja lisada et iga söögikorra kõrvale käib ka pudel veini... :)
No aga Burano oligi täpselt selline, nagu ma enne reisi paar korda päevas googli otsingust piltide valikuga imetlesin, Ehk pisut rohkemgi.
Pidevalt oli selline tunne, nagu laps kommipoes või et "see ei ole lihtsalt võimalik". Aga just nii see oli. Leidus maju mis polnud ainult särtsakalt värvitud vaid isegi kahe või rohkema värviliseks võõbatud. Täielik värviteraapia.
Üsna ainuke mittevärviline koht oli sadamakai.
Kui sealt tagasi paar saamu majade poole läksime, siis tõmbusid suunurgad jälle kõrvuni :)
Selle päeva õhtuks olin täiega armunud - esimese koha sai muidugi Burano, seejärel Veneetsia ja Murano.
Sel öösel otsustasime oma vastupanuvõime ka teistkordselt proovime panna, et minna väljateenitud Vaporetto sõidule. See oli jällegi üks imetlusväärne sõit, kaunis kaunis vaatepilt öisest Veneetsiast ja rahuldus missugune.
No comments:
Post a Comment