Veneetsia, 3.oktoober 2012

Naljakas on ette võtta reisi 6 päev, kui olen juba tagasi Eestis ja kodus ja isegi on möödas sõbra sünnipäevapidu koos ainulaadse katusega puusilla talguga...

Katsun siis tagantjärgi meenutdada.

Seega siis on tegemist meie Veenetisa-peatuse kolmanda ja viimase päevaga, 3 oktoobriga, millesse mahub nii rahulikke chillimismomente vaikses ja turistivaeses linnaosas, kui ka teravamaid hetki õhtupoole.

Mis ma tahaksin öelda inimestele kes pole veel Veneetsias käinud - käige palun ära!
See on ikka täiesti teistsugune koht, üldse mitte sarnane teistele linnadele ja raudselt tasub vaatamist ja maitsmist. Kõik me oleme ju näinud pilte ja filme sellest linnast aga oma silm on kuningas ja see tõestab, et asi on kordades põnevam, ilusam, suursugusem jne jne. Eelistage hooaega kus on vähem turiste (kuigi selles kohas turistide voog ei vaibu vist kunagi).

Neil päevil kanalite ääres ja tänavatel lonkides pidasime maha igasugu diskussioone - alates sellest kuidas peaks aru saama itaallaste mittetolerantsusest teiste inimeste jalatsite ja riiete kasutamisest, turistide väljanägemisest linnapildis, piimaga kohvi joomisest peale lõunat jne kuni näiteks selleni kas laste kasvatamine sellises kohas on ohtlikum (astud uksest välja ja võid otse lupsti vette kukkuda), võrreles tavalise autotee lähedase koduga või mõistatuseni kuidas neil veesüsteem ja kanalisatsioon välja on rajatud...
Väga kirglikud diskussioonid, mis ei viinud peaaegu kunagi ühegi lõpliku otsuseni. :)

Itaalia on ka tuntud söögikultuuri maa.
Meie katsetasime võimalikult erinevaid roogi - aperitiivi, esimest käiku, teist käiku, pastasid, risottot, pizzat, liha, kala, juustu, sinki, magustoite, jäätist, kastani moodi asju, viinamarju, limoncellot, rohkelt veini ja vett.
Üks mida ma väga enam süüa ei tahaks on sai, vähemalt mõnda aega - seda sai seal ikka liiga palju.

See on nii armas kuidas enamik teenindajaid suhtlevad oma klientidega. Täitsa selline tunne on, ka restoranist võib saada kaasa uue sõbra. See pole kindlasti võlts ega liigpingutatud käitumine vaid tõeline hoolimine. Veneetsia lõunasöögi tore teenindajapoiss käis möödaminnes meie juurest läbi, küsis kuidas meil läheb ja viskas nalja. Olime temast kõik täiega võlutud. Lõpetuseks saime sellise arve:

4 naise reisile vaatamata olime suht vähekirglikud shoppamise vastu.
Eeskätt sai mõeldud lastele ja vihmases kodus ootavatele lähedastele.
Mis mulle, kui magusasõbrale üllatav tundus oli see, et enamikes toidupoodides puudus magusalett.
Oleks hea meelega igast variante komme ja shokolaade kaasa haaranud aga mida polnud, seda polnud...
Siin on Itaaliaga võrreldes ikka uskumatult suur valik.

Mida aga vist kõik pisut kaasa ostsime, oli kuulus Murano klaas. Neid suveniire müüvaid poode oli igal pool ja väga palju nii et lõpus nakatusime kõik selle viirusega :)

 

Selle päeva õhtul pöördusime tagasi Bergamo poole, kus järgmiseks päevaks olime oma sõbra Ricki kaubelnud linnast välja sõitmiseks. Selleks pidime hommikul vara kohal olema, seega ka õhtul Bergamos juba ööbima. Bronnisime oma esimeses imearmsas majutuskohas kaheks ööks tuttava toa (selleks pidin olema Tiina - üleüldse on neil raske eestipäraseid nimesid hääldada, mina olin reeglina [Maaadzi]).
Niisiis ostime rongipileti Veneetsiast Bergamosse ühe ümberistumisega pisikeses kohas, kus pidi olema ühe rongi saabumise ja järgmise lahkumise vahel 9 minutit aega. Vaatamata uskumisele, et rongid ei saa ju hilineda juhtus just sel korral täpselt see lugu ja me nägime oma lahkuva rongi taguotsa. Asi polnud tegelt üldse hull, sest pidime passima ainult ühe tunni, et minna järgmisele  Bergamo rongile. :)