Ise tegin... vaiba

No tore on vahelduseks olla rahulikult kodus, nii Tartu, kui Viljandi omas.
Tukkuda ja nokitseda.
Isegi koristada on vahel täitsa mõnus... ja kütta.

Viljandis on alati tore kaltsukates kolada. Sel korral sain suuuuuure kera paksu lõnga. Nigu niuhti tuli idee, et sellest saaks mõnusa vaiba heegeldada. Näiteks vannituppa või siis kui paremini välja kukub lausa elutuppa.

Üllatasin iseennastki, et vaip sai samal õhtul juba valmis. Nii on ülimõnus midagi teha - hunnik kohe nurgas.

Eesti riigi puhul on see tore, et kõik inimesed, ka kuulsused ja tähtsad tegelased saavad olla tavalised inimsed. Poes ja kohvikustes käia, kontserte külastada, sportida või mida iganes nad teha soovivad.
Nii ma siis juhtusingi meie presidendiga samal ajal kohvikusse. Sellisel puhul käib enne tohutu torm peast läbi, kui mõttega õige kohani jõuan: ehh tema - kes see ongi - kus me üksteist teame - aa ainult mina tean teda - ohhooo see on ju president... Kõik see kohutaval kiirusel ja enne peab vägisi suu kinni hoidma, et mitte kohe teretada. Olin ükskord piinliku juhuse tunnistajaks, kui Tallinnas mu sõber Anneli ütles sama laadi situatsioonis Leida Laiusele "tere". Kuulsus ajas seepeale omakorda midagi sassi ja ütles maru sõbralikult vastu "tere" ja siis veel "Kuidas ema elab?". Sel hetkel Annushka oli juba oma veast ammu aru saanud aga seda tunnistada ei olnud enam võimalik - nii ta siis purssiski midagi umbmäärast vastuseks et kuidas ta emal läheb :)
Aga ma tihtilugu mõtlen, et ongi ju tore vahetuid kontakte ja sõbralikke suhtlemisi luua.
Need peaksid ju mõlemal poolel tuju rõõmsaks tegema.

Itaalia sära hakkab kahjuks tasakesi kaduma - pean seda kunstlikult üleval hoidma... :)
Need 2 viimast fotot on reisikaaslase Tiina tehtud (üks Veneetsias, teine Bergamos).