Talvike, haned, põllud ja mets

Swing, buugiwuugi ja muud lustlikud tantsud

Oli tore juhus sattuda swintantsu võistlusele pildistama.

Hiiglama lõbus üritus. 

Mitte midagi ei viita võistlusele, kõik on meeletult ülevas meeleolus ja üksteist või kõiki valjult toetavad. 

Suu pidevalt kõrvuni nii tantsijatel, kui ka vaatajatel. Lausa lust. 

Pisike kevad

Tervitused maailma teisest otsast… HongKong ja Taipei!

Tervitused HongKongist ja Taipeist!

Minu jaoks esimeselt aasia reisilt õnnelikult tagasi ja pean rõõmuga tõdema, et maailm on nii erinev ja huvitav.

Esimesed reisi päevad kilkasin aegajalt  nagu laps kommipoes - "nii lahe", "oi kui põnev"…

Teglikult ju oli ka väsitav, vahepeal isegi hirmus väsitav aga ikkagi hästi hästi huvitav.

Pea kõik asjad on seal teistmoodi kui meil siin.

Majad on ainult kõrghooned, neid on väga palju, pidev "hiina müür" on silme ees. 

Tänavatel ja metroodes on meeeeletult rahvast, selline nagu pidev rahvaste ränne megasuures lennujaamas. Rahvas on kõik ühe vitsaga löödud :). 

Lisaks pole seal selliseid sotsiaalseid gruppe, keda välise vaatluse põhjal saaks kergelt eristada, näiteks hevimehed, punkarid vmt. 

Kõik keskmised, tavalised inimesed.  

Toidud on meeletult head, eriti head on tänavatel ja põliselanike poolt neile endile valmistatud toidud. 

Nii tore on selle kõige juures veel see, et need toidud on nii maitsvad kui ka odavad.

Kõik on korraga duaalne - suur ja väike, uus ja vana, rikas ja vaene... Mingil arusaamatul kombel ei tundunud see mulle kuidagi kummaline ega ärritav vaid täiesti loomulik. Kõik käib kõrvuti ja käsikäes.

Ühes kohas on arvutiparanduse äri, sealsamas kõrval tehakse süüa, siis on metallitöö putka, peale seda jällegi pagariäri. 

Ühes majas on lasteaed, siis tuleb elumaja, peale seda mingi suur vabrik ja siis kohe suur hotell.

Sellised tänavatel lahti löödud toidukohad olid vaat et kõige toredamad. Ja kohalik rahvas tundus seal kuidagi isegi lustivat… 

Muidu on aasialased siiski rahvas, kes eriti ei naerata ja oma tundeid ka naljalt välja ei näita.

Vot selline vaade oli esimese öökoha aknast. "Hiina müür igas suunas, osad nats madalamad ja vanemad, teised taga uuemad ja kõrgemad. 

Ise olime sel hetkel vist 15-l korrusel ja vaade oli suur avar, otse voodist :)

Väiksed lapsed on seal nii nunnud. Täitsa nii nunnud kohe, et võtaks sülle ja nunnutaks :)

)

Nende lõvikostüümide ja bambusorade otsas on mehed. Ka sellisele shõule sattusime mingis kõrvaltänavas juhuslikult peale.

)

 

 

Väiksemaid ja vanemaid, rääkimata ajaloolistest ehitistest peab lausa tikutulega taga otsima, nagu ka koeri ja kasse. 

Ma loodan, et nad neid seal ära ei söö…. :)

Kui neid pilte vaatan hakkab suust vett pritsima :)

'

ja muudkui ehitavad juurde… ja muudkui kõrgustesse, sest nagu meiegi teame - "õhku, õhk ei maksa ju midagi" :)

Osav nina või pime juhus viis meid ka jääväljaku juurde, mis sarnaselt Tartuga asus ostukeskuses.

Selline tore metroopeatus.

Üllatus-üllatus - vahel suurte majade vahel on ka pisikesed pargid, kus peale puude-põõsaste ja lillede on ka linnud. 

Aga no see on seal ikkagi harv nähtus.

Meie jaoks on ka see põnev, et tellingud majade ehitamisel või renoveerimisel tehakse bambusest ja kuni suurte kõrgsteni välja. 

See näeb nii looduslik ja tore välja suurte majade ja tehisliku suurlinna virrvarris.

Vihmavarjuvendingu masin - kas oskaks seda näiteks Tartus ette kujutada?

Kui keegi tahab sinnakanti lennata, siis esimene soovitus oleks  - osta kohe ühe või mitme päeva transpordikaart. Antud isend on juba Taipei 3 päeva kaart, millega saab piiramatult sõita ja see pole meie inimese jaoks üldse kallis. Ka muidu ühekordsed piletid on soodsad. Taipei lennujaamast sõidab buss linna umbes 40 minutit või suts kauem ja see on umbes 2 euri. Hongkongis kasutasime korraks praamisõitu saarele, mis oli meie rahas umbes 20 senti nägu. 

Mõnus kohe reisida...

Taipei kõrgeim hoone - 101-korruseline torn, mille 99-l ja 98-l korrusel õnnestus ära käia ja öist vaadet alla linnale imetleda.

Torni sees oil selline megasuur pendel, mis hoiab suurte tormide ajal tasakaalu tuulekõikumisele vastassuunas. Väga põnev. 

Sealsamas nägi ka videot mingist suurest tormist, kus see suur kollane jurakas jahmerdas torni sisemuses nagu pöörane.

Mulle Taipei meeldis natuke rohkem. Oli kuidagi inimlikum. 

Madalamad hooned, avaramad tänavad, rahulikum elutempo, vähem autosid ja rohkem motorollereid ja jalgrattaid.

Ka toidud tundusid põnevamad ja maitsvamad olema. 

Täpselt seal küll kõikide toitude kohta aru ei saa et mis see on ja millest see on tehtud. Maitset ei suuda tihtilugu kirjeldada. 

Osad toidud on ülimaitsvad.

Teised seevastu lihtsalt huvitavad vaadata.

Loom süüakse seal ikka täiesti otsast lõpuni ära.

Ka meil õnnestus korra tellida kohaliku keele ja krõnksadullidega menüüst 2 rooga, millest, oh õnne mõlemad olid kanavarbad. Üks kausitäis küpsetatud ja soojad, teine kauss mingil moel marineeritud ja valged, külmad. Need soojad olid tegelikult täitsa söödavad. Või õigem oleks öelda lutsitavad. Lutsutasid selle väikse kihi pealt ära ja lasid suust peene luu ja rupskite puru välja.

Marineeritud ja külmad kanavarbad maitsesime ka ära. Söömiseks ei läinud :)

Taipeis külastasime terve päeva ka suurt rattamessi. Oli väga põnev. Ja ilus.

Seal rattamessil oli ühes esinduses mees, kes tervitas mind vene keeles ja küsis et kuidas mul läheb, ise jube õnnelik. Mina puterdasin vaevu vastu, et ma räägin vene keelt maru halvasti… Seejärel tüüp tükk aega vabandas, et ta ei tea mis juhtunud on, et ta on sel päeval juba mitmendat korda eksinud. 

Teised kes mind vaatama jäid või julgesid küsida kust ma pärit olen olid küll imestunud. Eriti lahe oli lennujaama passikontrolli töötaja, selline vanem mees, hästi ametniku näoga, tõsine ja isegi ükskõikne. Võttis mu passi, vaatas mõni sekund ja siis hõikas lausa "Estonia!!!!, you are from Estonia!!!". Peale seda meeleolukat sissejuhatust vestlesime seal passilauas kaua ma Taiwanis olen olnud, kuhu veel lähen, kas meeldib ja kas tahaksin tagasi tulla ja kuidas toidud maistevad jne :) Arvata on, et olin tal esimene eestlane ja see tegi nii teda, kui mind nii õnnelikuks.

Heade ilmadega sel korral ei vedand. Täpselt enne meie saabumist oli sealkandis olnud soe ja mõnus ilm, 25 kraadi, päikesega. Meie saabudes läks 16-19 kraadi peale, halliks, sombuseks ja päikest nägime korraks ühel hommikul. See-eest vihma ja ka peent pihustavat ollust pea iga päev. Aga ega see tuju kuidagi halvaks küll ei teinud.

Nägime ka ühte avariid. Kuigi ega sealkandis eriti autosid ei ole. 

Ringi sõidavad peamiselt bussid ja taksod. 

Selle taksojuhi kehakeel ütleb palju rohkem, kui minu sõnad, kaspole?

Ja siis see 24-tundi avatud sushibaar. Oi kui maitsev!

Sellised põnevad ärid näiteks nagu mänguautomaadi põrgu, kus saab kopaga õngitseda nii väikseid pehmeid karusid, uhkeid käekelli, kui ka hambapastat.

Või siis mõõgad - sellised nagu KillBill-is.

Jälle ülihead küpsetatud dumplingud.

Selline oli meie viimase ööbimiskoha vaade, kaspole uhke. 

Ka tuba oli uhke, õigemini kaks tuba :).

… korrusel 27.

Toidukohtades nägime reeglina sellist menüüd. 

Vaade teisele kaldale öösel, ja siis hommikul:

Vaade magamistoa aknast öösel, ja siis hommikul:

Jälle need head tänava toiduärid, maitsev lõhn juba kaugelt meelitamas...

Aurutatud dumplingud.

Loomulikult vaated ka ülevalt mäe otsast alla suurlinnale. 

Meeletu!

Nii mõnus on ikka reisida.

Juba unistan uutest reisidest. Unistamine on ju igati tervislik ja tasuta :)