Peab ikka alustama sealt, kus viimati pooleli jäi - ja see oli vist Bonobo- ikka veel meeldib :).
Igasugu asju on vahepeal juhtunud - oleme suutnud tühjendada ühe korteri ja Kajat aidanud kolida. Kajal on nüüd soe, vaikne kodu ja teda pole üldse näha :)
Siis muidugi tähtsaim osa oktoobrist - treenisin end uue kava esitamiseks hoolsalt mitu nädalat pea iga päev.
Võistlus oli ära eelmisel pühapäeval (17.okt.2010) ja puterdasin end teisele kohale.
Esimese koha sai poola naine ja mina siis võitsin teisi eestlasi :). Tallinnast tuli enne võistlust soovitus, et poolakal oleks strateegilises mõttes hea võita lasta - siis tuleb siia teinekordki tagasi. Nii ka tegime.
Selle võistlusega sain ka oma elu esimese karika! Varasemalt olen ju ka teisele kohale tulnud aga neil kordadel olen saanud medali. Ei tea küll mida selle karikaga teha - siiani on laual ja vahel paneme komme sinna sisse :)
Üldse on see naljakas, et iluuisutajatele visatakse jääle peale võistluskava esitamist igast kraami. Väikestele lastele ka mänguasju aga muidu lilli ja maiustusi. Üks treener ka imestas võistluse juures vaadates, et mis komme see on, et uisutajatele visatakse muudkui komme ja komme. Peaks hoopis kapsast ja porgandeid viskama. :)
Nii on minulgi pühapäevast siiani veel alles pool pakki komme ja 1 šokolaad :)
Mulle meeldib aga niiväga kuidas uisusõbrad ja teised ka mulle kaasa elavad. See on nii armas ja südantsoojendav. Kuigi ma saan aru et teen palju vigu ja olen lihtsalt lohakas või rahmeldan mõnes kohas koledasti aga nemad siiski kiidavad. Suurepärased sõbrad!
Mõned pildid võistlusest, mis kriitikat ei kannata, kuna on filmist välja lõigatud aga mingi meeleolu ehk ikka annavad...
Alguspoos.
Meeleolu loov samm - nimelt mul oli 70-ndate muusika ja ka kleit, siis oli vaja kuidagi ka samme tuunida :)
Muide Tallinna konkurendid ütlesid mu kleidi kohta et oh milline psühhedeeliline kleit :)
Lohakas pääsuke ehk spiraal.
Siin pildil pole asi kuigi hull aga reaalsuses jalg loperdas üles-alla, nii nagu puulatv suures tuules.
Mu arust suurim samm mu arengus - hüpe on pildilt isegi näha :)
Hetk enne lõpupoosi :)
Selline see võistluste värk ongi - teed kava, otsid musa enne seda, mõtled riietele, harjutad nii palju et nendest sammudest ja elementidest on täiega tüdimus. Võistluspäeval närveldad ennast poolhulluks. Jääle minnes jalad ja käev värisevad nii, et pole võimalik ei seista ega ka midagi keerulisemat teha. Sõidad kava läbi suhtelises mäluaugus, mõldes sellele, et peaasi et rõõmus välja näeks :)... Ja siis ongi see läbi! Hingeldad natuke aega ja siis tunned enda üle meeletult uhkust, et millegi nii vapraga jälle hakkama said. Teed nalja enda üle ja elu tundub täitsa mõnus. Juba mõtled, et võiks isegi järgmisele võistlusele minna (aga see mõte läheb kiiresti üle).
Nüüd jätkan mõnda aega tavaliste trennidega, kus õpin loodetavasti ainult neid asju mida ma veel ei oska. Juba tegelikult eile juhtuski see, et mitu korda ja järjest muudkui hüppasin flippi. Seal saab veel üht-teist lihvida aga hüpe oli täitsa olemas ja okei, nagu treener ütles. Tore et ka tema mu saavutuste üle rõõmustab - aga miks ei peakski - tema mu uisuoskused ongi ju loonud.
Niipalju siis uisutamisest.
Minu ellu mahub veel palju muudki aga sellest siis järgmises loos.
Olge lainel!
Teile esineb täna Bonobo, suurepärase looga - Animals (vähemalt mina olen vaimustunud hoolimata liikuva pildi puudumisest)
Alanud on augustikuu trennilaager nii jääl, kui ka maal.
Naistega matkal pole mitte ainult see romantic stuff, mis piltidelt paistab vaid ka palju muud.
Tervitades,
See liblikatants seal kestis ikka minuteid. Asi kulges nii, et üks liblikas hoidis jalgadega ristiku õiest kinni ja oli praktiliselt liikumatuna seal tiivad laiali. Teine seevastu hoidis esimese liblika seljast kinni ja rapsis nii, mis kole. Lausa nii et ristikuvars oli vaheldumisi maapinnaga horisontaalselt ja siis jälle vertikaalselt. Vahepeal tundus, et alumine liblikas on ehk hoopis kustund aga see etteaste lõppes mõlemale liblikale edukalt - lendasid sealt mõlemad rõõmsalt ühel hetkel minema. 
