Puhkus

Naised see ei ole Lõuna-Euroopa!
See on Naissaar!


Käisin kahe mehega seal naistelaule vaatamas.
Sain palju inspiratsiooni ja loodetavasti on mul nüüd hetked aega ka seda tegudesse valada...
Nimelt Reet Ausi tehtud kostüümid olid seal etenduses imekenad ja täna Viljandi kaltsukates kolades leidsin kasti, kus oli terve puntrakogu igasugu ilusaid pitse ja pitsidega kumme, nii nailonist kui puuvillaseid uusi ja vanemaid pitse. Valisin kaks pundart välja ja läksin küsima kui palju need maksavad ja oh seda ime! Need ei maksnud mitte midagi. Need võis sealt "Aitähh" eest minema viia. No viisin siis kokkuleppel juba rohkem. Ma ütlen teile - oi millised ilusad kleidi ja seelikukaunistused neist tulevad!


Aga jah. Naissaar oli loomulikult ilus. Kahjuks liiga kaugel - lõunaeestlasel võtab selline käik terve ööpäeva ära ja see päev on täis igasugu istumist.
Saarel kasutasime ära kõik liikumisviisid - jala, kastiautos ja lahtises vagunis, kusjuures rongisõit oli märksa mõnusam kui autokastis rappuda.

Saarel oli palju mahajäetuna ja ootel maju. Need aga, kus elu sees, olid igast küljest kaunistatud sealtsamast leitud sõjaväeliste jubinatega. Sellest küljest jätab see saar küll maskuliinse mulje.


Teisalt aga kasvas seal tohutult palju kibuvitsa põõsaid. Isegi nii, et terve väli oli õitsvaid põõsaid täis, kus elasid rahumeeli linnukesed. Ilus.


See oli ka tore mõte, et peale etendust ja enne saarelt lahkumist anti rahvale aega seal ringi jalutada, kuigi nii piiratud aeg aga siiski saab midagi vähese ajaga nautida - näiteks randa:


merd ja vett, mis on ujumiseks veel liialt külm:
ja ka päikseloojangut:



Lõpetuseks aga midagi ajaloost - jaanituli 2009:

Naiste rattamatk Rakke kanti

Seekordsel rattamatkal läksime avastama kesk-Eestit. Majutusime Rakkes ja tiirutasime selle ümber.
Uurisime taimi ja vaatlesime linde (keda on äärmiselt keeruline pildile saada), sealhulgas märkasime ka nii mõndagi metslooma.
Saime mitu päeva vihmast ilma ja ühe imeilusa päikselise ilma. Üleüldiselt võib juba ette öelda, et ilmas olin ma kõige rohkem pettunud. Oleks temast paremat soovinud küll.

Jänese peatus. Peale seda tuli kohe kitsepeatus ja siis jälle mitu lillepeatust.



Vallutasime ka Põhja-Eesti kõrgeima tipu - Emumäe, mis naljaga pooleks asub meie silma jaoks küll üsna riigi keskel ja numbri poolest on ka kahvatuvõitu.



See oli sutsu uskumatu, et kui enamus marjataimi alles õitses, siis ühes kohas pugisime me juba metsmaasikaid. Lisaks nägin rabas mitu murakat nagu purakat!


Lisaks looduskaunitele kohtadele nägime väga paljusid mõisaid. Selliseid, kus elu oli sees, mida renoveeriti ja ka selliseid mis olid väga mahajäetud või isegi täiesti kadunud.
Sealkandis oli neid tõesti palju.



Kui ilmad nüüd ilusad hoiavad, siis tasuks ennast jahutama minna sinnakanti äärmiselt kaunitesse ja puhastesse veekogudesse metsade ja rabade keskel!



Sellised ootepausid olid inimväärsemad, kus juhtusime olema mingi katuse all. Aga paraku tuli vihm vastu võtta ka hõreda ja tilkuva kuuse all, mis suurt vihma tegelikult ei varjanudki. Niiviisi seal sadaski, ilma igasuguse liialdamiseta kulges see läbi päeva nii: tund aega tihedat vihmasadu, pool tundi ilma vihmata, tunnike sadu jne. Üsna matkavaenulik, kas pole?


See aga aitas taimi lähedalt uurida ja samal ajal komme pugida.


Näiteks selle umbrohu ilu lähedalt vaadates on selline:



Ilus Endla raba. Värviline siis, kui päike paistab ja kohutavalt märg, kui vihma sajab. Aga siiski ilus ja tasub sinna rändama minna küll.







Nüüd pean abi küsima noorelt taime- ja linnuteadjalt, Triinult. Kui paar uut lindu minu jaoks, nii välimuse kui ka laulu järgi, jäi veel meelde, siis lilled on mul siiani segi.
Kes need siis on?

1 ?:

2 ?:

3 ?:

No see on küll pohl!

Tundub, et vajan hädasti mälutrenni! Kes see oli? Rabamänni otsas istus, ilus kollase kõhuga ja laulis nii et:


Kuna ma ei uskunud ilmaennustust (õigupoolest lootsin paremat), siis matkasin märjas rabas sedasi, nagu järgmiselt pildilt paistab. Pärast sai puhtaks leotunud jalad jälle soojemate potaste vastu vahetatud ja polnudki väga hull. Igatahes oli endal ilus vaadata neid roosasid papusid seal lurtsumas :)

Kohalik kommiriiul:

4 ?:

5 ?:

6 ?:

See on Kiivitaja poeg:

Vaatlesime läbi binokli paljusid suuri linde, kulle, kotkaid ja ehk ka viusid. Elavama mälestuse aga jättis Roo-loorkullipaar, kelle ära suutsime tuvastada. Tea, kas sellest areneb mul uus hobi, mis niigi vähese ajavaru veel olematumaks kahandab? Samas saab seda siduda teise kire, pildistamisega aga tingimusel, et tuleb soetada kallim ja suurem kaamera, kuna praegusega saab kullide asemel pildistada vaid liblikaid :)

No nüüd pean mainima seda, et ööbisime Kaja tädi majas ja kui hullud matkakaaslased mind jubevarahommikul matkale ajasid, siis tädi korvas seda kiusamist nii, et oli igaks õhtuks sellise roa meile küpsetanud, et arvatavasti võtsime matkal kõik kilosid juurde, mitte maha. Neid maitsvaid roogasid söömata jätta lihtsalt polnud võimalik. Selline tore tädi võiks ju igal pool meid vastu võtta, toita, katta ja majutada!


See ei ole Gaudi looming - see on Rakke vana ringahi. Tegimegi ringi selle ilusa ahju sees.

Vot selline matk siis sel aastal. Järgmine tuleb jälle teistmoodi!