Okitoki - kõigest ikka ja jälle järgemööda:1. Eesti-Stokholm
Päev Stokholmis
Päev Stokholmis tekkis meie plaanidesse üsna hiljuti ja seetõttu, et lennuaega nihutati varasemaks, mistõttu me laevaga hommikul saabudes enam sama päeva lõunasele lennule poleks jõudnud. Seega tuli olla päev varem Stokholmis. Aga seal oli soe ja mõnus, + 15 C.
2. Chicago. Kolm külma ja tuulist päeva suurlinnas.
Kui põhjamaine Rootsi võttis meid ilusa kevadiselt sooja ilmaga vastu, siis Chicagosse saabumine oli jube! Esiteks oli õhtu, -1 C, lumelörtsituisk ja ikka kohutavalt külm. Jalad said tänavale astudes kohe märjaks selles löras. No õnneks oli see ka meie reisi kõige koledama ilmaga päev. Rohkem me sellist õudust taluma ei pidand, kuigi kõik need pävad esimeses linnas olid ikkagi külmad ja tuulised.
Selgus, et üks väliseestlasest sugulane tahtis meie kambale hirmsasti teha tutvustavat jalutuskäiku selles tuulte tormis. Tegelikult oli see väga tore ja armas idee ja saimeka palju rohkem linnast teada, kui tavaturist aga oli ikkagi kohutavalt külm seal mitu tundi väljas olla ja me rõõmustasime iga maja üle kuhu sisse saime minna :)
Need kaks silindrikujulist ja kaugelt kärge meenutavat torni olid lahedad - tornid asusid jõe kaldal, nii et ka torni all olid paadisadamad, alumised korrused olid autoparklad ja ülemised korterid ja muud ruumid.
Pilvelõhkujate vahel kõndides kipub majade suuruse hindamine kaotsi minema - selleks peaks ka pikali viskama, et neid tippe muidugi näha ka. Parem ongi sest suurusest ja kõrgusest sotti saada, kui ise kuskile tippu tõusta:
Apple poes täiendasin blogi. Julm aga õiglane arvestades usa wi-fi levikuga...
Meie hotelli eest avanes just selline vaade:
See muna oli küll minu lemmik. Pea iga pilt tuli sellest ilusana välja. nii ma siis plõksisingi palju. Milleniumi park Chicagos.
Ameerikas on kõik suuuur. Ka limusiin!
No mida teeb uisuhull välismaal, kui tal külm on? Muidugi läheb raamatupoodi, otsib üles sporditeemalise raamaturiiuli, kus on loomulikult terve ports igast rohkem ja vähem huvitavaid raamatuid uisutamisest :)
3. Puerto Rico. Nädalast jäi väheseks!
Juba esimesel hetkel San Juani lennuväljal võtsid vastu palmid ja kuumus, nii et esimene käik kottidega vetsu - riideid vahetama, oli ülimalt vajalik.Mis peale selle sooja kliima ja sellest tingitud tsilliva elu mulle veel sealkandis kohe meeldima hakkas - lopsakas loodus ja värviline elu. Kõik majad, sildid.. ja ka inimesed on nii värvilised.
Puerto Ricos meil eelnevalt mitte ühtegi majutust broneeritud ei olnud. Lõdvalt võtsime... ja ehk see oligi hea - sai sujuvalt plaane muuta ja suvalistesse kohtadesse jõudes hakkasime alles otsima kas on majutust või liigume edasi. Ehk ainult ühel ööl tekkis väike kriis, kui lähikondsed hotellid kõik kinni olid aga siis võtsime sihiks kaugemad linnad ja seal jällegi oli vaba hotell, kuhu mahtusime.
Esimene öömaja aga sai suht juhuslikult valitud ja oli super! Kirjas oli et vaade merele, väike armas majutuskoht. Nii see ka oli. Enamgi veel vaade merele avanes kõrgelt mäelt üle orgude ja väiksemate mägede; sõit sinna üles pani ka poisid kiljuma; maja pererahvas oli Rhode Islandi kandist kena vanem paar, kes olid ülimalt toredad ja abivalmid; maja ümber oli lausa dzungel, koos igasugu tohutusuurte troopiliste puude ja igasugu lindude ja muude elukatega ninge nede poolt ööpäev läbi tekitava lauluga. Saabusime pimedas ja seda kisa ei suudagi sõnadesse panna, mis seal väljas ja tegelt ka ruumis sees kuulda oli. Samuti olid seal lahedalt suured konnad - no nii umbes tavalise kutsika mõõtu, kes öösel istusid ukse taga trepipakul ja krooksusid.
Kui enamuste hotellide hommikusöök pani mind pikalt mõtlema, et mis ma nüüd sellega peale hakkan, siis selle armsa koha perenaine pakkus hommikusöögiks lisaks mitmele sordile krõbuskitele piimaga ja kohvile ka papaia, meloni, apelsini, arbuusi lõike, viinamarju, banaani, keeksi kus igasugu põnevaid asju oli sees, leiba-saia mida sai ka röstida ja veel nipetnäpet. Ma ütlen teile see koht oli lausa superluks. Ja meil õnnestus selle kohas uuesti mõne päeva pärast ööbida, sest asukoht oli väga soodne, et sealt ühel varahommikul Viequesi saarele startida.
Okaskasukaga palm? Või kaktus palmilehtedega?
Peatus pisikese tuletorni juures
Mind lummasid küll sellised suurepärased vaated - mäed pilvede all, sinisinine meri, ilus looklev liivarand, palmisalu kohe liiva piiril, üksikud inimesed rannas lonkimas...
Puerto Rico inimesed pole küll vastu, kui neid pildistada:
...ja krantsid ka mitte
Ponce oli vist selle koha nimi, kus märkasin juba varem mingil tädikesel sellised lahedaid kollaseid junne kotis ja ei saanud aru millega tegu. Siis jõudsimege algallika juurde aga arusaamatuks jäi asi sellegipoolest. Apelsinid kooritakse niimoodi vurrikujuliselt ära, et jäetakse üles ja alla üks tutsakas. Ei tea miks? Minusugustele soojade maade võhikutele teadmiseks, et kohalikud apelsinid on ikka väiksemad ja rohelise-kollase kirjud. Näevad sellised välja nagu oleks vanad või siis pigem pole veel valmis. Igal juhul pol ned sellised nagu meil poodidest saab. Maitse on ka teravam, hapum aga nähtavasti "õigem". Lihtsalt mina olen siin nende keemiliselt töödeldud, ühtlase värvi ja vormiga viljadega harjunud...
Kogu elu on seal ikka palju värvilisem. Majad on kas uskumatutes värvikombinatsioonides või väga teravates värvides või siis vastupidi - luitunud ja mitmetest värvidest koorunud, mis nävad samuti väga sümpaatsed ja armsad välja. Ka uuselamud, umbes nii nagu meilgi - suure lageda platsi peal on värvilised nagu laste legokomplekt. Lisaks on suutnud iga uue maja omanik samalaadsele majale erineva näo anda kas sammastega maja ees või muude vidinatega. Vanad majad on muidugi täiesti kordumatult lahedad.
Ka lilled on suuured ja värvilised. Igas gammas.
Ja kohaliku looduse kaitsevärv on ka palju värvilisem, kui meil!
Kui reisil mõtetest ja plaanidest vabaks lasta, siis hakkab reeglina juhtuma igasugu huvitavaid asju. Näiteks päeval, kui soovisime minna vaatama observatooriumi, mis oli suletud võtsime suuna sootuks tursimibrozüüris ära märgitud kose suunas. Ega seda lihtne leida ei olnud. Suunaviitadega nad just ei priiska. Küsisime ühes autos viibivate naiste käest, et ega nad ei tea kus see on ja hopplaaa - juhuse tahtel asus nimetatud kosk just autojuhist proua kinnisvara peal :).Naine sebis kohe kaks noorukit, kes meid jalutuskäigu kaugusel asuva kose või joani juhatasid, misjärjel saime nautida mitte seda koske (oli ilus küll aga mitte eriti suur) vaid ikka kohalikke tüüpe, kes kose juures oma päeva veetsid ja neidsamu pööraseid noormehi, kes kõrgelt kaljult vettehüppeid sooritasid. Ilma nende tüüpideta poleks me eales seda juga ise üles leidnud.
Välismaa pull :)
Elektriku unistus :)
Selles rannas olid palju suuremad lained, kui mujal ja kaljud, mille vahel harrastasin esimest korda elus snorgeldamist, millest täitsa vaimustusse sattusin. Jube ilus on see veealune maailm, ka isegi ranniku ääres - värvilised kalad, kaljude koopad, vees lainetavalt liikuvad taimed, värvilised merisiilid...
Need kekod või pisikesed sisalikud on maru väledad. Nende pildile saamisele kulus reisil palju aega, enamasti ebaõnnestunult. No aga mõned tulid ikka välja ka, hoolimata sellest, et nad jooksevad kiiresti, nad suudavad ka kaugele hüpata. Ja vot selles saare tipus, kus olid suuremad lained läks teine Marge rannaäärsesse võssa riideid vahetama (välismaal ju kusagil riietevahetus putkasid pole ja ma iga kord nuputan et kus ja kuidas siis nemad seal riideid sündsamalt vahetavad...). Kui ta oli peaaegu lõpule jõudnud oma vahetusega, siis korraks vaatas maha, mis oli viga, sest maa oli kihavalt elanud. Igasugu sisalikud, karbid ja muud putukad ja oh seda hädakarjumist ja hüplemist mis siis ei taht kuidagi lõppeda. Teiste mittepahatahtlik naer niisamuti :).
Viequesi saar. Minu lemmik! Ilus väike saar, natuke nagu samalaadse suvalise suhtumisega, nagu meil Kihnu saar - suunaviitasid eriti ei näe, autod võivad ka katkistena sõita (ka ilma tuledeta) meie mahutasime end kaheksakesi tavalisse jeepi sisse, kus osadel oli küll ebamugav aga lusti oli ka. Saarel oli olemas vist ikkagi politsei aga see tegeles rohkem looduse kaitsmisega. Kui saabusime saarele (pühapäev), siis rentisime auto ja põrutsaime kohe saare tippu ja leidsime endale privaatse ranna, kus logelesime ja mõnulesime pool päeva. Alles õhtu saabudes hakkasime majutuse pärast muretsema - vot sellist elu elasimegi.
Ja kui siis lähedasse suvituspaika saabudes hakkasime aru saama, et polegi nii lihtne 8-le ullikesele ööbimist leida, siis ühe hotelli omanik hakkas meie emaks :) algul pahndas pisut et oh teid hulle - olete terve päev rannas samal ajal kui pole otsinud hotelli! Peale seda haaras telefoni ja leidis meile üsna lähedal täitsa ok hotelli, mille katuselt avastasin hommikul eriti laia vaate ookeanile ja saare mägedele.
Sellised lahtised kohvikud ja restoranid olid päeva ajal:
... ja õhtul oli selline särav ja romantiline tsillimise allee rannaääres:
Meie rand:
pisut eemal oli selline kaljune rannik, kus oli jällegi mõnus snorgeldada:
Loodus on ikka võimas. Mõned neist taimedest kasvavad ka meie kodudes pisikeste pottide see aga seal on nad ikka hiiglama suured ja vägevad.
Fossiilid ka ikka megasuured. Leidub muidugi ka väiksemaid...
... või auguga kivid :)
... või õitsev kaktus. See isend ulatus mulle põlvini aga oli ennast võsarägastikuga kaitsnud.
Ühest päevast pool kulus meil Bacardi tehase külastusele. Sai seal maitsta kõiki kokteile ja tutvuda tehase ajalooga. Aga tegelikult juba enne seda startisimegi sama joogi tarbimisega ja julgen soovitada naistele: Bacardi Razz + Sprite + jää. Mõnus naistejook soojal ajal. Ja pea ei jää haigeks (järele proovitud ka suurema kogusega) ega tekita ka uimasust.
Mojito on ka muidugi hea aga selle tegemiseks on muud komponendid ka väga olulised...
Üks huvitavaimatest kohtadest, mida külastasime oli bioluminentseeruv rand Viequesi saarel. Leidsime koha üles päeva ajal ja saabusime tagasi hilisõhtul, pimedaga. Kajakitega kahekaupa lahele, noor ameeriklasest giid juhendamas ja rääkimas ja küll oli põnev. Sellest rääkida on maru keeruline aga piltlikult võiks selgeks teha nii, et vees elavad ainuraksed pisikesed olevused, kes on pooleldi loomad, pooleldi taimed ja need siis puudutust tundes helgivad ööpimeduses. Nad helgivad vaid seitse korda oma lühikese elu jooksul aga selles lahes on nende kogus kõige suurem. Ja inimsilma jaoks näeb see välja nii, et kui aeruga veest läbi tõmbad või käega, siis tekitad nagu säraküünlaefekti. Kõik helgib igast küljest ja kohe päris kõva valgusega. Sõitsime siis kajakitega lahe keskele, ukerdasime ennast paatidelt vette ja siis oli nii põnev et kuidagi enam sealt välja ei tahtnud tulla. Mida rohkem rabelesin, või vehklesin vees, seda suurema säraküünla või valguse tekitasin. Lõpuks olid mitte ainult käed pikast vees olemisest kortsus.... :)
Samuti on näha kõik kalad, kes vees ujuvad - me ajasime pisut aega raid taga, kes loperdas oma kahe suure uimega maru kiiresti.
Igatahes - kel plaanis sinna saarele minna, võiks kindlasti ka seal bioluminents rannal ära käia! Uskumatu kogemus! Fotokat sinna kaasa võtta ei ole kõige parem plaan, kui just vett taluv kaamera pole, kuna see paadist vette ja paati tagasi ukerdamine täidab paadi kenast veega ja lisaks ka nüüd tagantjärgi vaadates netist pilte - foto ei suudagi reaalset pilti jäädvustada. Fotodel, mis ma näinud olen on nagu lihtsalt valgus inimese ümber - tegelikult aga on tegu tõeslise säraküünla efektiga. Tõesti lahe värk!
Siin aga San Juan õhtuses miljöös:
San Juanis õhtul ringi tuiates juhtus lahe lugu suvalises suveniiride poes. Teine Marge sisenes poodi ja müüja, pikk must noormees, kohutavalt suure rastahunnikuga juustega ja triibulise mütsiga, mis ületas tema pea suurust kahekordselt vaatas Margele otsa ja ütles "you are from Estonia!". Marge oli seepeale lausa punastanud. Paari minuti pärast sai ta sama öelda ka Jetskile, kes uksest sisenes. Hiljem sai selle laheda tüübiga küll nalja visatud ja pikemalt ka räägitud ja Eestisse kutsutud. Ta on neid eestlasi seal ikka väga palju juba näinud :)
4. Miami. Täitsa OK.
Lennul San Juanist Miamisse oleks taht lausa maha hüpata, kui sellised idüllilised saared sealt ülalt avanesid:
Esimesel õhtul ähvardas küll kaugusest paistva äikese ja pimehalli taevaga aga sadama siiski ei hakanud. Kuna me olime saanud mõnusa hotelli Miami Beachil täitsa ranna ääres, siis ei saanud seda kasutamata jätta ja pool päeva logelesime rannas. Minul on see ka ohtlik laks - vean ju pidevalt kive koju ja nii, kui maha vaatad, siis peab sealt kohe miskit kotti suruma.
Aga just sel kohal näitas meri meile oma heldust ja kandis randa igast kummalisi ja uskumatuid asju. Lisaks muidugi veemõnule ja kividele-teokarpidele.
Peab aga ütlema, et igal pool kohtasime uskumatult abivalmeid inimesi. Nii kui sa kuskil nurgal seisma jääd, vahet pole kas üksi-kaksi või kaheksakesi, siis võid kindel olla, et kohe tullakse abi pakkuma. Bussiliiklusest polnud ka kerge aru saada aga inimesed seletavad väga vastutulelikult, kes omas aksendis, kes rohkem kehakeelt kasutades, ja kui nad ise ka ei tea, siis helistavad ja küsivad järgi. Seda peaks meie kodumaal ka inimesed õppima!
5. Washington DC ja ümbrus + sõber Kurk. Kes siis head ja lahket peremeest ei soovi?
See on üllatav, et nad on ikka oma riigilipu üle väga uhked. Igal võimalikul ja võimatul kohal on neid näha ja uue juhi pilt niisamuti - näiteks metroopileti tagaküljel :).Sõber Kurk ütles järgmise pisiasja kohta "impotendi unistus - kogu aeg seisab" :).
No aga pildilt on näha, et usa-s osatakse praeguseks purustusteta torniaknast ka läbi sõita...
Lihtsalt üks hüpnotiseeriv maja, kas pole?
Tegelikult ei meeldi mulle selline reglementeeritud riik, kus kõik käib nööri ja reegleid mööda.
Ühest otsast lasti meid valge maja parki ja kui saime 20 sammu tehtud, siis hakati vastassuunda suunama ja saadeti pargist välja. Ega seal midagi ei selgitatud et miks - lihtsalt nii on ja kogu lugu. Siis käisime suure ringi teisele poole valget maja, kus pargi servas märkasin ma lahedat käru kuue lapse jaoks, mida pildistama asusin. Selle peale aga hüppas pargist välja paaniline vanamutist pargivaht, või kes iganes see paanikas mutt oli, kes jubeda häälega prõõkas või isegi võiks öelda ebameeldivalt karjus "Did you ask them? Did you ask them?" Ma tõesti ei saandki algul aru, et ta mulle seda karjub ja miks. Möhkasin võõrale mutile sorry ja panin fotoka ära. Aga vot nüüd tagasi olles märkan, et suutsin ikkagi plõksu ära teha ja mida siit pildilt siis niiväga ära kasutada võiks? Mõtlesin tükk aega kas seda siis panna siia üles, või mitte aga no pagan ma olen vist ikka nii rikkumatta sinisilm, et ma ei saa siiani aru miks tänaval pildistamine lubamatu on ja mida halba ma sellise pildiga korda saata suudaksin?
Meie maja perenaine:
ja tema kahe isanda villa järve kaldal:
No küll seal sai mõnuletud. Paadiga järvel, grill terassil, nende autoga shopingul jne. Kunagi peame ehk kõik selle tagasi tegema aga sellele parem praegu ei mõtle :)
Puhas mõnu saabub ikka kontserditelt. Katsun siia mõnel teisel päeval panna videojupi kontserdilt ka aga eputan ikka sellega, et lasin Thaol ja tema bändikaaslastel nende endi poolt välja lastud aga mulle kuuluva plaadi täis sodida ja ühtlasi sain nendega juttu puhuda. No eks neil ju ka huvitav teda, et nii kaugel ja tundmatul maal, nagu Eesti elab nende fänn.Thao kirjutas mulle: "Marge thank you so much, safe travels, Thao".
Aga tema bändikaaslane põrutas kohe otse: "I love you" :)
6. New York City. Hakkame harjuma jahedamate ilmadega.
Vot kahe suurlinna vahel (Washington DC-New York City) lendas selline peenike pliiats. Vasakul pool üks pingirida ja paremal pool kaks, lagi oli paras minusugusele keskmist kasvu naisele. Pikemad poisid pidid pea kronksu laskma, et oma kohani liigelda. Lennukis oli umbes 13-14 rida, nii et 4o inimese ringis lendas koos ühe piloodi ja ühe stjuuardessiga. Algul tundus, et asi on väga tasakaalust väljas - nii kaks pingirida kui ka käsipagas olid lennuki paremal poolel. Lennuk aga ei loperdanud üldse ja sõitis kiiresti ja rahulikult. Kokkuvõttes väga naljakas kogemus.
NewYorgi sisse mahtus nii kohutavalt külm õhtu, terve vihmane ja hall päev päev kui ka täitsa ok pooleldi päiksepaisteline päev. Aga nalja sai palju.
Kuna teadagi meri oli meie vastu helde, siis andis ta ka sel vajalikul hetkel rohkelt vihmavarje, isegi rohkem kui me vajasime, nii et sai valida ja vahetada. Suurinna värk - majade vahel tekivad sellised uskumatud tuulekoridorid, et nii kui sa selle made in china vihmavarjuga kuskilt välja lähed, võid kindel olla, et mingi pii tänavanurgal murdub. Ja tundub, et kohalikele ei kõlba sellistega enam edasi kulgeda, mis oli nii mõnus jällegi meiesugustele majadest ja metroodest sisse-välja kõmpivatele. Aga oi see oli algul nii naljakas, kui me hakkasime neid varje (nagu närtsand seenemikud) leidma. Ausalt vähe puudus, kui ma oleks suurest naermisest püksid märjaks teinud seal vihma käes...
Või teine juhus, kui külmal õhtul väljas kõndides Anne muudkui kurtis kui jube külm tal on - siis järgmisel hetkel oli Mürkal käes suur villane pleed. :)
Jaajaaaaaaaaa. Sellest tahtsin ka veel kirjutada et meie teame seda maad, kui üllatuste maad või imedemaad ja imesid kohtab seal küll. Näiteks see M&M kolmekordne kaubamaja. Suuuur kaubamaja täis kõikmõeldavaid asju: pastakad, paberid, taldrikud, topsid, kruusid, kahvlid, noad, lusikad, voodipesu, ihupesu, t-särgid, pusad, joped, mängud jne jne jne. Kõik selle väikse kommipaki sümboolikaga, mida siin kodumaal saab osta ajaleheputkas ja mis mahub ära igaühe taskusse. Selles tohutusuures kaubamajas oli tõesti igast kraami aga komme, neidsamu M&M'se jagus sellistesse torudesse nii umbes 9 meetri jagu seina katma. Neid oli küll uskumatutes värvides, küll eraldi ja segatuna aga siiski!! Saate aru - sellise väikse kommitutsaku jaoks on tehtud kolmekordne kaubamaja! Midagi nii kummalist polnudki varem kohtand.
Obama-maania jälitab igal sammul :)
Hiinalinnas käisime söömas ja niisama hängimas. Kummaline on aga see, et Chinatown's ei näe ühtegi musta inimest ja Haarlemis ei näind me ka aasiapäraseid tüüpe... Ka valgeid on seal vähe näha muidugi.
Huvitavamaks kujunesidki erinevad linnaosad ja rohkelt kummalist rahvast seal sees.
Need ongi pilvelõhkujad sõna otses mõttes:
New Yorgist ära sõites hakkasin mõtlema, et maru kummaline - käisime kõikides neis linnades ja ei näinud mitte ainsatki kuulsat nägu ja siis lennujaamas, ühes täiesti tühjas orvas olid korraga koos 8 tundmatut eestlast ja 1 kuulus näitleja Baldwin. Aga tagantjärgi enam ei olegi kindel kas see oli Alec või William.
Tagasi koju sõit on aga sealt ikka paras katsumus. Kolmapäev alustasime tagasitulekuga kell 5 õhtul. Algul metrooga, siis rongiga, lennuk NewYork-London, ooteaeg lennujaamas, lennuk London-Stokholm, ooteaeg lennujaamas, lennuk Stokholm-Tallinn, buss Tartusse. Ja olimegi neljapäeva öösel vastu reedet kella kaheks kodus. Sellest taastumine võtab vist ikka omajagu aega?
Aga reisida tahaks ikka veel. Nüüd jätaks edaspidi suurlinnu vähemaks ja väikseid kohte naudiks kordades kauem. Või siis käiks igal õhtul suurlinnas mingil kontserdil. Pagan valikuid on ikkagi nii palju.
