läksime kambaga eestist soome, mu venna sünnipäevapeole. ilus ilm, helsingis huvitav näitus jaapani puugraafikast, lõbus seltskond. hommikul jalutuskäik metsas, järve juures ja kõik nii ilus.
lõuna ajal hakkasime peosöökidega pusima ja poisiklutt otsustas väljas tõukerattaga sõita - siit alates algas meie ektreemreis :)...
... sest tõukekal tuli liiga suur hoog. ei teagi mis juhtus aga korraga peale paari moodsat breiksammu oli poiss pläraki pikali ja käsi jube valus. pusisime käe ümber kena lahase, mille eest kohe salo linna haiglas kiirabi arstilt kiita sain ja olimegi kell 15.00 haiglas arsti vastuvõtule ootamas. siis algas meie katsumuste rada ootamise vallas...
kuna pidu tõotas tulla suur ja palju rahvast oli tulekul, siis piia otsustas koju minna ja mina-raho otsustasime hakkama saada soome arstidega puise soome keele ja inglise keele abil. tundus, et kommunikatsiooni probleeme seal pole.
ajalises järjestuses oligi siis nii, et ootasime esimese arsti juurde umbes 1,5 tundi. arsti juures läks 15 min - andis saatelehed ja suunas meid kõrvalhoonesse, kus oli meie mõistes traumapunkt. sinna saabusime siis kell 17.00.
ja oh seda ootamist ja aja venimist justnimelt seal esmaabis...
üldjoontes võib juba öeldagi, et iga väikse tegevuse või suhtlemise vahel ootasime tunnikese. umbes nii: küsiti andmed; ootasime tunni; saadeti röntgenisse, pilt saadeti otse arsti arvutisse, ootasime tunni, käisime arsti juures, see rääkis meiega, hakkas konsulteerima teiste doktoritega, ootasime tunni jne.
kui ühes vahes pidime kaks tundi ootama ja sel hetkel olime just ainsad seal ooteruumis, siis läks küll närv mustaks. seda enam et olime söönud ainult hommikusööki ja teades, et kodus on igast head kraami ja pidu juba käib.
siis jälle ühekorraga tekkis paaniline naeruhoog ja kõkutasime nagu poolemeelsed seal ootesaalis.
aga mida hiljemaks kell kukkus, seda kummalisem kaader kohale vajus - narkomaani moega noored; paksud, räuskavad ja peeretavad meesjoodikud, kes koridori voodisse pandi ja turvalisuse pärast ka voodi külge kinni seoti; vanad naised kel tundus olevat südamega probleem; väiksed titad, kelle ema-isa olid kogu suguvõsa esmaabisse kaasa võtnud; anorektiku moodi noor, kaame tütarlaps jne. maailm on ikka kirju...
rahoga aga toimetati väga pika aja jooksul nii: röntgen - kohalik tuimestus murtud luu piirkonda - arst ja õed sikutasid kätt pikemaks - pandi kips - teine röntgen, mille jaoks juba koju läinud röntgeniarst pidi haiglasse tagasi tulema - uus arstivisiit, milles selgus, et vist liiga vähe sai venitatud ja käe asend pole paremaks läinud - lõigati kips lahti - uus tuimestus - uus venitus - uus kips. selleks hetkeks enam röngeniarsti teist korda tagasi ei kutsutud kuna kell oli juba 00,15! jah ja meie olime selleks hetkeks veetnud esmaabis ehk siis traumapunktis 7 tundi ja kokku haiglas 9 tundi! raho oli saanud suurema doosi valuvaigistit, kui pidanuks, 4 sutsu kohalikku tuimestust + teisel korral kolm sutsu kohalikku tuimestust ja mitte ampsugi sööki. mina olin närtsand aga poiss pidi küll lisaks füüsilistele üleelamistele pilves olema, sellise dieedi ja painkillerite doosi peale.
jah üks pikemaid ootamise päevi minu elus. ei saa öelda üldse, et meeldiv kogemus...
esimene kipsi ümbris oli ilus neoonroheline. säras nagu jaaniussike seal koridoris :)
teine kips aga sai tibukollase ümbrise.
kella 01 paiku öösel jõudsime siis peole, kontserdid olid kõik juba läbi aga meile mängiti spetsiaalselt ja peale seda läks hoogsaks jämmimiseks ja jõudsime pidutseda kuni 4-ni hommikul.
noor kipskäsigi toksis seal jala ja vasaku käega trumme :)
vanad sõbrad :)
esmaspäeva hommikul olime sunnitud minema kodus, tartu traumapunkti. teadliku kliendina hakkasin kohe kellaaegu salvestama :).
väike vahe siis soome ja eesti tervishoiu süsteemidest on selline: soomes on sinuga kõik õed, arstid ja muud tegelased väga sõbralikud, teretavad kättpidi (isegi kui käeluu on katki ja ei tahakski selle käega midagi puutuda), naeratavad alati, kui sulle otsa vaatavad, vabandavad kui keegi juba närviliselt küsima läheb, et kaua me ootama peame ja muud sarnased klienditeeninduse kuldreeglid. aega aga läheb kohutavalat kaua ja inimesed liigutavad end uskumatult aeglaselt.
eestis saad igal pool sõimata, inimesed on kurjad ja tigedad, kogu aeg peaksid sina vabandama, et julgesid neid tülitama minna... aga läheb kiiresti!!!! registratuuri; arsti vastuvõtu; röntgeni ja uuesti arsti vastuvõtu peale kokku läks 55 minutit!
olime rahoga täiesti ühel nõul, et pigem saame sõimata ja neelame selle tigeduse alla, kui ootame 9 tundi.
selline reis siis seekord. ühtepidi juhtus nagu palju. tagantjärgi vaadates oli aga ju 1 esmaabipäev ja 2 sõidupäeva: sinna ja tagasi.
vot mis juhtus.
