Rooma, muud kohad ja jälle Rooma

Allora!

Marge-Kaja sõitsid praktiliselt ettevalmistumata päikesekuuma ja ajalugu täis Rooma...

Rongiga:

ja otse kirikusse :)

Nimelt kuna meie esimene peremees, Giovanni, kes meid öömajale võttis, oli väga ajaloohuviline ja tõmbas meie äsjaostetud kaardi peaaegu täis kohustuslikke ringe, mida peame kindlasti Rooma linnas nägema, siis ei jäänudki meil muud, kui kohe ajalool sarvist haarata. Tegelt julgesin tagasihoidlikult arvata et nende soovituste jaoks läheb meil pigem vaja kahte nädalat, kui veel mitte rohkem, mitte aga kahte päeva... Nii see ka on.
Giovanny:

Väike äratundmisrõõm, või siis sambanäitus nüüd ka siinpoolsetele sõpradele.
Neile, kes seda vaadata viitsivad muidugi:

Rooma päevade õhtupoolikutel saime kokku Tuuliga, kes andis muidugi uusi soovitusi kuhu minna ja mida teha. Aga millest mul muidugi kõige rohkem rõõmu oli, et ta viitsis meiega niisama ringi jalutada ja rääkida enda elust Roomas.

Ja pisut veel hiljem ühines meiega ka Tuuli poissõber Taake. Lahe ja lustlik sell. Nendega sai siis õhtupoolikuti palju ringi jalutatud ja räägitud.

Jäätis, muidugi jäätis, muidugi jäätis, muidugi jäätis, muidugi jäätis...
...see polnud küll just see päev aga ühel hommikul lubas Kaja ära süüa 8 jäätist!
rohkem reklaami Itaalia jäätis vist ei vaja :)

No ja muidugi otse Tuuli töökoha vastas asus Kaja isiklik pood:

Kui me olime 3 esimest ööd ja 2 täispäeva Roomas ära olnud, siis sõitsime rongiga lõunapoole, Beneventosse, kus mu sõber Massimo lubas meid majutada oma sõbra Marcello juures. Nojanii kui me jõudsime Beneventosse, siis selgus, et mõlemad mehed on sel hommikupoolikul tööga hõivatud aga siiski tulid nad mõlemad meiega rongijaama kohtuma.
Edasi läks aga sootuks tihedaks ja nii see oli meie Benevento-külastuse lõpuni.
Full Programm!!! :)
Esmalt sõitsime Marcello mägiküla majja, jätsime pakid sinna, vahetasime riided, võtsime ujumisasjad ja söömist kaasa ja kihutasime mere äärsesse linna, nimega Salerno, kus Marcello läks tööle ja jättis meid 2,5 tunniks üksi. Ujusime, kõndisime mõnusatel kitsastel linnatänavatel täpselt siesta aeg, mereäärsel palmipromenaadil jne. Üldiselt seal läks aeg lennates.

Sealsamas Salernos, mingis kohalikus tubakapoes, vanapapist müüja andis mulle aga suure hunniku väga vanu postkaarte, millest valisin välja ühe tööle saatmiseks. Mu arust väga kena! Mis arvate?

Kui olime jälle Marcelloga kokku saanud, siis tegi ta meile veel pisut lõuna pool, Amalfi rannikul väga huvitava reisi, seal avaneb kaunis vaade kaljult, mis langeb järsult merre.



Kui peale pikka sõitu tagasi Beltiglio (võin nime õigekirjaga eksida) külla, Marcello majja jõudsime, saime ehk pisut ennast korda sättida ja juba me sõitsimegi jälle neljakesi - mina-Kaja-Massimo-Marcello ühte teise lähedalasuvasse mägikülla, Torrecuso, kus toimus kohalik veinipidu. Ja vot see, nagu isegi võite arvata, mulle väga meele järele oli... mmmmmmmmmm.
Küla oli ikka selline armas vanade majade, kitsaste kurviliste tänavatega romantiline kohake, kus siis öisel keskväljakul käis muusika ja sai tantsida, süüa-juua, rahvas lustis täitsa hooga. Sealt, küla keskelt sai endale soetada kaela pandava koti, kus sees oli veiniklaas. Peale seda sai minna kohe tuurile läbi linna, mis oli kenasti tulukestega valgustatud ja erinevate veinitootjate juures head ja paremat veini maitsta (võib vist öelda ka et juua). Ikka nii et andsid oma pokaali lauale ja ütsid kas bianco või russo... Peale viiendat veini enam muidugi neid maitseid järjestada polnud võimalik. Ja üleüldse peale väsitavat päeva ja keset ööd mõjub see veinijoomine üllatavalt hästi :)

Nii. Järgmine programmijärgne päev hakkas väljasõiduga Beneventosse, kus meid anti käest-kätte üle Tomasole, kes korraldas meile rattamatka linna kõrval, äsjatehtud rattarajal. See rada oli rajatud kohale, kus vanasti sõitis raudtee. Iseenesest see oli tasane ja mõnus aga sinnasõit oli ikkagi paras jebimine itaalia linna ja selle segase transpordisüsteemi ja liikluskultuuri keskel. Täpselt küll enam ei mäleta aga see rattatrip koos rohke jutuga ja ka väikse linnaeksursiooniga kestis ehk 3 tundi. Muide, Tomaso oli näide väga hea keelekasutusega inimesest, kes rääkis veatut inglise keelt aga ka saksa, hispaania, vist ka prantsuse ja ladina keelt - täiesti vapustav igatahes.



Nii ja peale rattasõitu, (mis meid muidugi mõista üsna ära väsitas, sest rattad, mis meile sõita anti olid sellised meie kehade jaoks mitte mõeldud meeste rattad ja ausalt - mina pidin vaeva nägema et saaks korraga nii tagumiku sadulale toetada, kui ka lenksudest kinni hoida) ühinesid meiega uuesti Massimo ja Marcello, kellega läksime lähedalasuva mäe, Camposaura otsa. Õnneks siiski suurema osa sõitsime autoga....
See oli kindlasti Kaja kõige kõrgem koht, kus ta käinud on. Endast ma nii täpselt enam ei tea, sest põhja-Norras käies me ületasime ka ju väga kõrgeid kohti - kas keegi mäletab kõrguseid???
No igatahes oli selle mäe kõrgus mere pinnast rohkem, kui 1100 m. Ja ilus oli see loomulikult.
Mäe tipust avanes alla vaade, nagu lennukist. Tõesti ilus, ja vaikne.


Enne tippu jõudmist oli ka meie itaallastele üllatuseks rajatud ronimis- ja lustimispark:


















Haaaaaaaaaaaa! Arvate et peale mägimatka saime puhata? Eeeeeeeeeeei, ei lastud eestlastel puhata ja viidi kohe ajaloo ja linnatuurile Beneventosse. Selle siis viis läbi meie sõber Marcello ja teda toetas ladusama inglise keelega James (lahe walesi tüüp, kes selles linnas elab ja itaallasi armastab). See oli tõesti tore ja hoogne jalutuskäik, kus saime palju parema aimu ajaloost ja kultuurist, kui varem. Ja kuna meie giid oli väga kirglik sell, siis sai sel tiirul ka palju nalja ja muidugi mõista tutvusime nende sadade Marcello sõpradega, keda me tänaval kohtasime, lisaks spetsiaalselt tutvustas ta meile mingis baaris töötavat tüdrukut, kes on pooleldi ungarlanna. :)
Kui te arvate et me enne seda linnatiiru veel väsind ei olnud, siis te eksite. Aga see tiirutamine ja kirikud ja sambad ja kõik see vana-vana ajalugu, mis seal igalpool maas vedeleb aga samas väga oluline on uhhhhhhhh...

Natuke moodsat kunsti ka alustuseks:

This is for you, Marcello:

Jajajah väikese pausi saime ikkagi ka - ja ühtlasi oli see esimene kord kui jõime Itaalias kohvi!




No sellised väiksed asjad mulle tegelt meeldisid selles linnas, et praktiliselt igal majal oli küljes mingi tükk, kivist või sambast, mis oli võetud kirikust või muust hoonest, mis sõdade käikus ära lõhuti ja peale seda siis inimesed kasutasid neid osi oma majade ehituseks või iluks fassaadidel. Mu arust täitsa tore käitumine - omamoodi nagu taaskasutus ja kultuuri säilitamine käsikäes. või mis?
Ega siis sellega õhtu lõppenud polnud! Anti meile hetk aega, kui saime juba hommikul tekkinud higi (rattamatkast); pealelõunase tolmu (mägimatkast) ja paaritunnise ajalootuuri väsimuse endalt pesta, kui suundusime hilisele õhtusöögile lähedalasuva välibasseini juurde. Exhausted eestlased jõudsid suhu toppida paar pitsalõiku...
Aga muidugi enne seda saime kultuurishoki klienditeenindaja / kliendi suhetest sel maal - nimelt potsatas ettekandjast noormees meie sõprade vahele istuma (nad ei olnud tuttavad!) ja kukkusid itaalia keeles patrama. Kui see oli juba miski 10 minutit kestnud, tegin paar pilti ja hiljem pärast küsisime et millest nad pagan võtaks seal nii kaua vestlevad, kui meil oli juba otsustatud et mida me sööme...
No ja nad rääkisid muidugi seal maast ja ilmast ja sellest basseiniäärsest kohast ja see tüüp arvas, et kui tema oleks selle koha juhataja, siis teeks ta seda ja teist hoopis teisiti ja nii edasi jne.
Vahepeal käis ta köögis uurimas kas me ikka saame neid asju tellida, mida soovisime ja tagasitulles istus ta samuti meie sõprade vahel oma 10 mintsi ja rääkis, et seal tagaruumides on veel üks tüüp, kes kõike teisiti tahaks korraldada :))))


Peale seda väsitavat õhtut, kui saime hilja magama, pidime väga vara ärkama, sest oli soodne võimalus sõita Massimoga, autoga koos Rooma tagasi.

Otsustasime jääda veel kaheks ööks Rooma ja otsisime endale hotelli Termini jaama lähedusse- saime armsa toa pisikeses hotellis, mida juhtis armas vanapaar, kõrvalisel tänaval ja olime väga rahul.
Sel päeval jäime Rooma lonkima, püüdsime kinnistada natuke endale seda linna, ja niisama nautida.
Järgmisel hommikul sõitsime aga kõige lähedamal asuvasse kuurorti, Ostia Di Lidosse. Peaasjalikult ujuma. Ja ilusaid merekarpe korjama....

Kaja leiud:

Marge leiud:

Natuke ka selle koha ilu ja huvitavaid vaateid:

Roomas kohtusime muidugi mõista jälle Tuuli-Taakega ja saime jälle jalutada, linna veel meie poolt avastamata paiku näha jne jne...

Meie hotelli aknast avanes selline vaade:

Moodne kunst raamatupoest:

Muide meie poeskäigud piirdusidki raamatu- ja plaadipoodidega - mina ostsin umb 6 plaati ja Kaja samapalju raamatuid.




Noja parkimine muidgi!!!! Mulle täitsa võimatuna tunduv värk. Aru ma ei saa kuidas nad selliste olematute vahedega parkimisega hakkama saavad. Ma ei oskaks sinna ei sisse manööverdada, ega ka sealt autoga välja saada.

Näete! Auto ees on kuni 10 cm ruumi:

ja sama auto taga vaevalt 15 cm:

Jajaaaaaa lõpuks midagi Tuulile!!! Teine parem, kui esimene :)

Pidulik osa siis kõige lõpuks ja muidugi tänusõnad neile vapratele, kes on siiamaani seda reisikirjet jõudnud lugeda!
Selle reisi eest tänan järgnevaid inimesi: Kaja, Giovanni, Carolina, Tuuli, Taake, Massimo, Marcello, Tomaso, James, kõiki vahvaid ja toredaid inimesi Beneventos, HC, aga loomulikult ka Jeti-Raho-ema, kes lasid mul enne sügist veel reisile minna ja oma töökaaslasi samal põhjusel!

Baci!