Juhtus selline lugu mis terveks ööpäevaks mõtlema pani:
Nimelt tänasest algavad 2013 Karlova
päevad ja selle toreda linnaosafestivali raames olen juba aastaid vabatahtlikuna, töö kõrvalt aga teisi tegevusi kõrvale jättes aidanud korraldada üritusi ja terve nädala sündmusi. Nii ka sel aastal. Ja nii ka eile, kui jagasin juba mitmendat korda sel nädalal karlovlaste postkastidesse terve nädala tasuta külastamiseks mõeldud sündmuste infovoldikuid. Kuulasin samal ajal "Ööülikooli" toredat loengut kõrvaklappidest, muudkui sakitasin üle tänava ja vupsasin toredate inimeste postkastidesse teavet.
Ühe ebaloomulikult suure eramaja juurest lahkudes juskui nagu kuulsin mingit karjumist, sõnadest aru saamata. Otsisin pilguga, et mis poolt see võiks tulla ja alguses nagu ei leidnudki enda tasapinnalt ühtegi inimest. Liikusin vaikselt edasi aga kuna see "lärm" ei vaibunud, siis vaatasin suurema kaarega ja seal ta oli! Eramaja teise korruse rõdul lõugas vanem mees nagu pöörane. Võtsin klapid peast aga tutkit - ikka ei kuule, kuna just sel hetkel sõitsid autod mööda.
Püüdsin omalt poolt rõõmsalt vastu hõigata, et tulge järgmine nädal Karlova päevadele! Noja vastuseks siis kuulsin kuidas mees seal juba seaduste rikkumises mind süüdistas, et ma nende postkasti mingit reklaamirämpsu topin ja üldse loll, võibolla isegi kõige hullem kriminaal olen.
Vot siis olin täiesti vapustatult vait ja kivistusin.
Võite arvata millises meeleolus mu edasine vabatahtlikuna tehtav töömeeleolu jätkus.
Koju jõudes olin pea nutu äärele ennast ajanud mõtetega kuidas mina teen "selliste" inimeste jaoks tunde ja kuid täiesti tasuta tööd, loovutades selle heaks hetked oma sõprade või perega, ja nii edasi ja edasi.
Seejärel hakkasin mõtlema sellele, et kuidas ma oleks ikka pidanud mehele vastama...
Kas parem oleks olnud "ahhaaa! Ärge teie küll nendele üritustele tulge!" või "Mina armastan teid ka!"
Ja nii muudkui kedrates neid ja teisi sarnaseid mõtteid sattusin hoopis kummalisele lainele - inimesed on meile ju õpetuseks saadetud. Kui mina pean sellelt härralt midagi õppima, siis mis see küll oleks? Ise ma ju sellist asja kellegi suunas ei teeks. Mõelnud olen küll ja parimale sõbrale ehk naljaviluks kaeband aga karjuda ma kellegi suunas nii siiski ei saaks. Aga-aga!!! Mis on siis energia kohalt tähtsam kas mõte või tegu, kas kole karjumine või kole mõtetes sajatamine? On sel üldse mingit vahet?
Ehk peaks hoopis mõtlemagi nii, et inimsed on ilusad ja head ja seejäärel see nii ongi? Eranditult?
Vastuarmastust lootmata... Kas õpetus oli mulle mu enda mõtete äratundmiseks?
Ehk tasub heade mõtetega meeldivam elu uskumist ja katsetamist?
Täna hommikul ongi juba maailm palju parem - päike on küll tore aga vihm on nii kosutav, äike kaunis, peale vihma on veel ilusam. Loodus on nautimist väärt ja inimesed sõbralikud.
Inimeste loodu aga lihtsalt hämmastav ja uskumatu ja seda kõike ainult heas mõttes, ilma igasuguse irooniata!
