nagu juba eelmises postituses sai öeldud, läksin belgia reisilt saabumise järgmisel päeval juba rattamatkale peipsi äärde. oleks pidanud nagu ikka minema kolme naisega: mina, kaja, triinu aga kahjuks triinu oli just haigeks jäänud , mistõttu pidime kajaga kaheksi minema.
peale mitut välisriiki tundub oma maa ka jube kena. lilled õitsevad, vili sirgub, päike loojub kenasti ja kõik on tore...
siin pildil oleme kolmekesi siiski koos. mina, kaja ja triinu on telefoni otsas :)
reisitee algas tartust, viis sutsu lõuna poole, peipsi äärde viimase külani enne sood, et sealt siis küla haaval järjest ülespoole väntama hakata, just niikaugele, kui jõuame ja siis tartu poole tagasi pöörata.
järjest enam saan kinnitust, et ratastega on hea reisida - kohe, kui midagi kena kuskil näha, saab peatada ja nii iga kord. lisaks saab jalgradade abil igale poole väga lähedale sõita, väikestes külades võib ratta rahulikult puu najale jätta, pole vaja lukustadagi. ja siis muidugi saab palju värsket õhku ja keha päikest.
no näiteks veel tartumaal ühe talu kõrval oli ilus, peenikestest pilbastest puuriit. peremees tuli ka rääkima kuidas ta need puuriidad tegi ja miks. tore.
no kas pole ilus?
mingi uudistaim, mida isegi kaja ei teadnud. kas suudate seda uskuda??? mesilased igatahes armastasid seda põldu ja taime väga. niiväga, et ma ei julgenud sinna taimede vahelegi minna...
jajah olime jõudnud sibulamaale. lahedad kõrged peenrad aga sellist sibula kujundsidumist nagu alumisel pildid me teistel põldudel ei näinud.
selliseid peipsile vaateid oli iga sutsu pärast. vaikne vesi, vaikne ilm, ilus aga palju sääski.
nina küla ökomajad. ja nende majade kaks kaitsekoera, kellest laika tõu moodi pealik oli algul jube hirmutav...
...aga kaja pika nunntava jutu ja pluti-pluti hääle peale armus pealik-koer kajasse ja vaatas oma bambi silmadega inimnaisele otsa, ise juba erutunud :)
ses külas oli meil jah julge, sest see armund koer saatis meid väga kaugele ja tunduski, et ta on seal külas koerte kunn.
katsusin esimest korda ka liblikaid pildistada ja endalegi üllatuseks täitsa õnnestus
kohalikust lahedast kaltsukast sai kaja endale ratturi keebi. oi kuidas kaja tahtis, et ma teda selle pärast hirmsasti kadestaksin... andsin selleks kadeduseks liiga väikse panuse. kui keegi nüüd veel suudaks aidata, siis kiitke kaja keepi!
alatskivi loss, kus on tõesti kummalisi ruume ja naljakaid asetusi, osad veel rääbised, teised ilusti korda vuntsitud
uskumatu värvidemäng ja õiteilu, eksole!
teokarbirand.
selles rannas liiva asemel oligi ainult teokarbi kate, vall jne. mina pole sellist asja ka veel varem näinud....
kajakas leidis kajaka
ja mina tedreküla - mõlemad rahul :)
mingi kummaline värk selle katusega aga see meeldib mulle siiani. samas saan ju aru, et ega see eriti sobiv variant ju olla ei saa vanale majale aga no mulle täitsa sümpaatne. meenutab nagu eesti rahvariide seelikuriiet...
ja siis ühel õhtul nautisime miljonivaadet oma telkimiskohas. telgisuust avanes kohe vaade suurele järvele. ilus taevas ja kaunis päikseloojang, mida sai ka väikselt muulilt vee keskelt nautida. see oli tõesti väärt koht ja tuhat tänu selle paiga peremehele, kes lahkelt meil seal olla lubas!
ja kohalikud vaarikad
ja kalad
no see on juba voore maastik. viimase öö veetsime kaja ema juures, sõime kõhud punni ja jälle oli tore.
anni saatis meid sutsu ja oligi aint veel 40 kilti tartuni tagasi.
peaks veel sel suvel ratastel kuhugi minema. tuleb ainult otsustada ja minna!
